Uulu muul
Uulu muul on ideaalne neile, kes otsivad vaiksemat puhkekohta, soovivad nautida mere ääres jalutamist, vaikust ja rahu ning romantilisi päikeseloojanguid. Tegemist on piirkonna ainulaadse kultuuriväärtusega.
Tänapäeval on unustatud, et Uulu Merekülas oli sadam, kus tegeleti puidu väljaveo ja kalapüügiga. Kuna rand on siin väga madal, ehitati puidust muul. Esimesed kirjalikud andmed Uulu muulist pärinevad aastast 1853, kui Uulu paruni G. R. Stael von Holsteini (1819–1892) puidust muul lõhuti. Peale Krimmi sõda (1853–1856) alustati muuli taastamisega. Kivid selleks veeti ümberkaudsetest randadest kohale põhiliselt talvel mööda jääd. Praegune muul on maakividest ja suurem osa sellest kaetud looduslike taimedega. Pikkus u 200 m. Kuni 1960- ndate aastate lõpuni kasutasid muuli kolhoosi kalurid paatide hoidmiseks, nüüd kasutavad muuli põhiliselt meres suplejad.